Gregg Braden uurib oma raamatus, kuidas aja rütmilise kulgemise põhjal ja mineviku sündmusi aluseks võttes, on võimalik lahti mõtestada praeguse aja kiireid ja dramaatilisi sündmusi.
Seitsmes peatükk. 2012. aasta valikuhetk. Armageddon või teine Eeden?
Kui me ühendame oma esivanemate rohkem kui 5000 aasta jooksul meile järjekindlalt edasi antud sõnumi ja tänapäeva teaduse edumeelseimad saavutused, saab ilmselgeks meie aja erakordsus ajaloos. Sellega omandab 2012. aasta sõnum määratu tähendusrikkuse. Kui maa magnetvälja kaitse nõrgenemisest tulenev päikeseenergia hulga kasv toob kaasa suuremaid muutusi, kui meie reageering nendele muutustele kiirendab meie vaimset kasvu ja mõlemad toimuvad täpselt samal ajal, kui harukordne 5000-aastane tsükkel kombineerub veelgi haruldasema joondumisega, mis toimub kord iga 26 000 aasta tagant, siis see on nagu kosmose salasepitsus, et kallata meid üle “galaktilise sünkroniseerimiskiire” mõjuga, nagu Jose Argüelles on sõnastanud. /…/
Maailm muutub meie silme ees. Pooluste jääkilbid kaovad, mereveetase tõuseb, toidunappus kasvab ja hiigelorkaanid pühivad maa pealt minema terveid kogukondi, külasid ja linnu kiiremini, kui me suudame nende kohta oma õpikutes õpetusi jagada või neid dokumentaalides talletada. Just nimelt selliseid ilmastikumuutusi ongi Antarktise ja merepõhja puursüdamike andmed paljastanud ning nende eest on meid hoiatanud esivanemate ja nägijate ennustused ja ettekuulutused.
Küsimus pole selles, et need asjad “hakkavad juhtuma” või on “silmapiiril”. Need toimuvad praegu ja tempo kiireneb. Samas kui meie esivanemad hoiatasid, et meie eluajal on ette näha just nimelt selliseid sündmusi, oli nende sõnumi rõhuasetus mitte niivõrd sündmustel endil kuivõrd meie reageeringul nendele. Teisisõnu, meile anti teada, et meie maailmas toimuvad muutused on katalüsaatoriks meie see toimuvatele muutustele. /…/
Hopide* Elutee
“Ennustuse järgi vappub maa kolm korda”
Nende sõnadega algab kirjanik Robert Boissiere’i kirjeldus ulatuslikest sündmustest, mis hopi ennustuste kohaselt tähistavad neljanda maailma ja selle ajastu lõppu. Kui me mõtleme 20. sajandi olulisemate sündmuste peale, siis on märkide tähendus ilmselge:
Kõigepealt Suur Sõda, seejärel Teine Sõda, kus haakrist kerkib Euroopa lahinguväljade kohale, et lõppeda Tõusva Päikese vajudes veeookeani.
On kahtlemata selge, mida sellise varbaalse ajakaardi üksikasjad kirjeldavad. Viimase 5000 aasta jooksul on olnud ainult kaks maailmasõda, ning seos haakristi (Saksamaa) ja tõusva päikesega (Jaapan) on vaid ühel neist. Hopi vanemate meelest pole küsimustki, mida see ennustus tähendab või kuhu on viimase 100 aasta sündmused meid ajaloo aegreal asetavad. Näiteks enne oma surma 1999. aastal 108-aastasena selgitas pealik Dan Evehema, tol ajal hopide rahva kõige eakam vanem, oma traditsiooni väljavaateid “Sõnumis inimkonnale”:
Nüüd oleme oma raja lõpus. Meie vanas ennustuses öeldakse, mis juhtub. Meile öeldi, et keegi püüab minna Kuule, et nad toovad midagi Kuult kaasa ja pärast seda näitab loodus tasakaalu kaotamise märke. Nüüd me näeme, et nii juhtubki. Üleujutused, maavärinad ja suured tormid tekitavad palju kannatusi.
Hopi rahvale sadu aastaid tagasi antud märgid –näiteks svastika ja kahe suure sõja kirjeldused – osutavad tõepoolest asjadele, mida on võimalik seostada ainult 20. sajandi sündmustega. Hopi seisukohast on üleminek järgmisse maailma juba käimas. Selles on nad kindlad.
Ent eriti intrigeeriv on see, et ennustuses ei öelda, mismoodi neljas maailm lõpeb. Nii nagu põnevusromaan jätab meid enne järgmist peatükki põnevusega ootama, lõpeb hopide ennustus enne kirjeldust, kuidas maa “vappub” pärast kahte suurt sõda. Nii kaugele pole võimalik edasi minna, sest mängu tuleb tundmatu faktor, mis ei võimalda ennustada ühtegi kindlat tulemust. See faktor oleme meie. Just siin sekkub asjade käiku meie valik.
Nii nagu Piibli koodis väidetakse, et meie valime 2012. aasta tulemuse, nii väidab ka hopide ennustus, et meie oleme need, kes kirjutavad neljanda maailma lugulaulu viimase peatüki. Me teeme seda oma tänase elu valikute kaudu. Boissiere’i tõlkes väidetakse:
/…/ Ennustus ei ütle (milline kolmas Maa vappumine saab olema). Sest see sõltub sellest, millise tee inimkond valib: ahnuse, mugavuse ja kasumi või armastuse, tugevuse ja tasakaalu.
Selles üheainsas väites peitub hopide sõnum meie ajale: samas kui muutus on vältimatu, on meie reageering sellele valiku küsimus. Näiteks on meie valida, kuidas me reageerime toidunappusele, mis ilmnes “ootamatult” globaalsel tasandil 2008. aastal. On meie valida, kuidas me aitame neid, kelle elutöö pühib äkitselt minema erakordne torm või tsunami. Samas kui kõik märgid näitavad, et meil on käes teatavate muutuste ajastu, meenutab sõnum minevikust, et on meie valida, kuidas me muutustele reageerides üksteist kohtleme.
*Hopid kuuluvad pueblo indiaanlaste hõimude hulka ja on Ameerika põliselanikud, kes on osanud säilitada imetlusväärse ettekujutuse loodusest, inimesest, Maa tsivilisatsioonidest ja nende hävingu põhjustest.
Allikas: Gregg Braden “Fraktaalne aeg”
