Üle 20 aasta narkootikumidest eemale hoidnud Aleksander Laanemann vastab narkomaaniaga seotud küsimustele ja mõtiskleb riikliku narkopoliitika teemadel.
1. Miks Te teete seda, mida Te teete?
Ma olen ise sőltlane. Nüüd küll juba üle 20. aasta remissioonis (ei kasuta narkootikume), kuid see ei tähenda, et ma olen sőltuvusest lahti saanud. Need, kes räägivad, et sőltuvus on ravitav, kas pole teadlikud vői siis valetavad. Sőltuvusest inimene oma eluajal lahti ei saa. Kui narkomaan jätab narkootikumide kasutamise maha, siis ta jőuab “Säilitamise staadiumi”. Selle staadiumi ülesandeks on juba saavutatud edusammude säilitamine, vältimaks tagasipöördumist endise SOOVIMATU KÄITUMISE juurde. Kui see ei őnnestu, tekib tagasilangus. Nüüd on asi lihtsam, sest ega üle 60. aastasest inimesest enam narkomaani ei saa: puudub “kaifi” tunne. Paljud arstid kardavad vanematele inimestele valude puhul määrata valuvaigisteid, et neist saavad siis narkomaanid. See on loll jutt ja need on lollid arstid, kes nii arvavad. Mina vahetaks kohe sellise arsti teise perearsti vastu välja, sest kujutage ette, kui őudne on kannatada valu.
See oli esimene pőhjus, miks ma seda tööd tegin. Selle kohta on ka artikkel: “Aidates teisi, vaigistan ma kuradit eneses”. Endised narkomaanid on kőige paremad tugiisikud. Kui kedagi őnnestub narkokuradi käest vabastada, siis see ongi “kaif”.
Teine pőhjus: olen sündinud arstiks, et teisi abistada. See on veres. Seda őppida ei saa.
Need on need 2 pőhjust, miks teen seda, mida teen ja palka selle eest ei vőta.
2.Kaua Te juba sellega tegelenud olete?
Esimene kord proovisin morfiini 19.aastaselt sőjaväes, kasutasin pidevalt paarkümmend aastat ja teine paarkümmend aastat olen “puhas” olnud. Nii et kuskil 40. aasta ringis. Teisi aidanud olen kuskil 20.aastat.
3.Kui palju on noori, kes Teie poole oma murede ja küsimustega pöördunud on?
Üldarvestust ei pea. Arvestust peame projektide kaupa (vt. kodulehekülg). Neid ikka on. Viimasel ajal on ajakirjanduses juttu, kus kőrged ametnikud väidavad, et 80% narkomaanidest sooviksid ravi. Jah, ravida tahavad sőnades, kordan: sőnades – kőik narkomaanid (100%), kuid ravile tuleb tegelikult 0,8%. Selline on reaalsus, sest aidata me saame sajast kümmet narkomaani.
4.Kas Te annate abi kőigile Eestimaa noortele vői on Teil kindel linna/maakond, mida Te aitate?
Mingit vahet ei tee. Ainult viimasel ajal pole ravimeid, millega aidata. Ja seda tänu vőhikutele. Lugege kodulehekülge. Kőik nőustamised on tasulised, sest Eesti riik raha selleks meile ei eralda.
5.Mis vanuses Teie poole pöördunud noored on?
Alates 13-14 kuni 26-28. Kőige rohkem vanuses 19-24.
6.Milliste narkootikumide tarvitajate probleemid on kőige suuremad?
Pole narkootikumi, mis ei pőhjusta probleeme. Mida kallim on narkootikum, seda suuremad on probleemid. Narkootikume ei saa jagada: nőrgad ja tugevad. Kirjadest loete, et ka nn. “kerget” narkootikumi kanepit pole vőimalik maha jätta. Küsimus on siin muus. On miskipärast kujunenud arvamus, et narkomaanideks vőivad saada kőik. See pole nii. Et saada narkomaaniks, peab olema geneetiline soodumus ja selline soodumus on 30% inimestest. Ülejäänud 70% vőivad magada rahus, sest narkomaania on väljavalitute käitumishäire. Sellest on juttu meie lehel.
7.Mis Teie arvates pőhjustab narkootikumide tarbimist ja narkomaania kiiret levikut?
Siin ma ei taha korrata, sest sellest olen palju kirjutanud. Lugege kodulehekülge. Kordan ainult, et vaesus pole pőhjus. Ma pole kohanud ühtki narkomaani, kes hakkas narkootikume kasutama, et tal leiba ei olnud.
8.Palju on Teie andmetel asutusi, mis tegelevad narkomaania raviga?
Narkomaania ei ole haigus ja tal pole ravi. Narkomaania on käitumishäire ja käitumishäiret saab muuta AINULT SŐNAGA. On olemas asendusravi, kus üks narkootikum asendatakse teise narkootikumiga /seda kasutame meie, mis preparaat, on aga meie “firma” saladus/. Selliseid asutusi, mis vastaksid MEIE nőuetele, Eestis ei ole. Ma mőtlen, et taga oleks ka mingi tulemus. Kőik läbinud “imeravi” tulevad meie juurde tagasi: tulemust ei ole, aga raha on läinud.
9.Mida peaks Teie arvates tegema narkomaania leviku tőkestamiseks?
Narkomaania on nii vana kui on inimkond. Ta oli , on ja jääb. See tuleb endale selgeks teha! On vajalik vastav vőrgustik. Sellist vőrgustikku Eestis ei ole. Proovitakse rajada üksikuid selle vőrgustiku lülisid, kuid nad ei tööta. Et töötaks vőrgustik, peavad töötama kőik lülid.
Mis oleks vaja teha? Üldpőhimőtted:
1.Surveavaldus,
2.Ennetustegevus,
3.Asendusravi,
4.Elus hoidmine ja kahjude vähendamine.
Peab olema ühtne juhtiv organ ja kompetentsed juhid. Seda meil ei ole. Kuid see tuleb, sest elu sunnib meid selleks.
10.Palju maksab Teie arvates sőltuvuse ravimine? Kas seda on liiga palju?
Meie pooldame ambulatoorset asendusravi ja see maksab meie puhul 800-1000 krooni kuus. Vajalik on selline asendusravi tavaliselt 2-4 kuud. See on tühine summa. Kuid ka seda raha meile ei anta.
11.Mida peab patsient ise paranemiseks tegema?
Patsient peab tegema kőik. Kui tema EI TAHA, siis ei teie, ega Jumal teda, aidata EI SAA. Siin tekib kohe konflikt, kui me peame narkomaani haigeks. Siis ta tuleb, istub laua taha ja ütleb, et olen haige, ravige mind! Sellest ei tule midagi välja, kui te suhtute narkomaani kui haigesse. Ma kasutasin narkootikumi, sain “kaifi”, mis kuradi haige ma olin.
12.Kui suur on Teie arvates arsti roll paranemisel?
Väga tősine probleem, millega puutusime kokku: psühhiaatrid ei oska ravida narkomaane. Perearstid on sellest üldse kaugel. Meil on üks ainuke arst Ida-Virumaal, kes ka midagi narkomaania ravist teab. Arsti roll on RETSEPT VÄLJA KIRJUTADA ja patsient üle anda tugiisikule. Ja sellega arsti roll lőpeb.
13.Kui suur on tőenäosus, et patsient satub pärast ravi lőpetamist uuesti narkomaania küüsi?
Tuleb vahet teha statsionaarse ja ambulatoorse ravi vahel. Statsionaarse ravi puhul on see 99% ja ambulatoorse ravi puhul 50-60%. Oleneb väga paljudest teguritest, alati individuaalne iga narkomaani puhul. Tugiisik PEAB alati olema. Ilma tugiisikuta on 100% tagasipöördumine.
14.Kellest saavad kőige enam narkomaanid ja miks?
Emotsionaalsetest avatud nn. “soojad” inimesed, kes näevad maailma vikerkaare värvides, sest narkootikum veelgi laiendab värvispektrit. “Külmad” inimesed näevad maailma läbi musta ja valge värvi, neil ei ole midagi laiendada narkootikumi mőjul. Alus seega geneetiline. Neid “külmi” on 70%. Elus on őelaid 70% ja häid 30%. Siit ka järeldus, miks inimene peab meeleolu muutmiseks kasutama psühhoaktiivseid aineid.
15.Kas teie arvates on Eestis narkomaania vastu vőitlemine tasemel? Kui ei, siis mida peaks täiustama?
Mingist tasemest ei saa juttugi olla. Midagi proovitakse teha, kuid tulemusu ei ole, sest vőrgustik ei tööta ja kogu raha, mis eraldatakse, lihtsalt kaob (lugege Riigikontrolli akte). Täiustada pole midagi, on vaja luua töötav süsteem.
16.Mis on pőhiline, mida teada saada soovitakse?
Lugege küsimusi koduleheküljel. Nőustamistel, kuidas kasutada narkootikume, millised on ravivőimalused.
17.Kuidas Teie hindaksite enda teadmisi narkomaaniast?
Ei taha ennast kiita, kuid kui oled selle ise läbi teinud, siis vist peaks teadma kőik. Mind paneb tihti imestama, kuidas on vőimalik abistada teist, kui ma ise pole seda läbi teinud. Kui on mingi kehaline haigus, siis me saame midagi näidata, kuulda jne. Kuidas kirjeldada aga tunnet, kui ma pole rőőmu tundnud, sellest ma ei saa aru. Ometi on olemas suured narkomaania “asjatundjad”. Soovitaksin nendel “asjatundjatel” rohkem kontakteeruda narkomaanidega, et mingitki ülevaadet narkomaaniast saada. Vőtke nüüd sellist “asjatundjat – ametnikku” ja mind: konflikt on kohe käes.
18.Kuidas Teie hindaksite eestlaste teadmisi narkomaania vallas?
Narkomaaniat kui teadust Eestis ei tunta. Teadmisi ei ole. Löögi all on narkomaan, aga mitte narkootikum. See on äärmiselt suur väärarusaam. Sellest tohutu narkootikumide levik noorukite hulgas. Narkootikum on hea, narkomaan on halb seni kuni on selline arusaam, me liigume halvema poole. Mis veel hullem: kanep ja amfetamiin pole midagi halba, neid vőib kasutada.
Loo autor on Aleksander Laanemann
Allikas: MTÜ Meie Aitame Sind
