Pärnu maantee 69. kilomeetril Haimre teeristil sõitis hommikul kella poole seitsme ajal piimaringile piimaauto, mille roolis oli Rapla Autobaasi Märjamaa kolonni autojuht, 40aastane Toomas Vendel ja laborandina kaasas Laine Pilov. Kohtusime asjaosalistega 5. oktoobril. 4. oktoobril olid sündmuskohal Noorte Hääle mehed ja juhtunust saadi lugejatele usaldusväärne ülevaade tänu Väino Raskasovile. Vestlesime sündmuskohal algul Laine Piloviga, hiljem Toomas Vendeliga.
Pilov rääkis: „Esmaspäeval, 2. oktoobril jäime piimaringile natuke hiljemaks. Jutustan, mida nägin ja mida veel mäletan [märgatavad olid mälulüngad seoses toimunuga]. Tulime Tallinna poolt ja ma hakkasin nägema eemalt, nagu oleks kusagil suitsu. Me ei rääkinud autojuhiga omavahel. Jäi mulje, nagu põleks kuskil midagi.
Sõitsime lähemale ja kui auto juba seisis, nägin, et oli mingi tünni moodi asi, pealt hõbedakarva, alt tumedam. Hakkasin natuke kartma ja märkasin kohe kahte kuju. Seda ma ei tea, kas nad liikusid või seisid, ainult et nad nagu vehkisid kätega.
Ja pärast seda ei tea ma enam mitte midagi. Peaaegu pool ringi sõitsime niimoodi, et ei rääkinud autojuhiga midagi. Siis hakkasime rääkima, kui Vendel küsis, et mis see nüüd siis oli. Aga tema teab rohkem, küsige temalt.“
Küsija: „Kus teie auto seisis?“
Vastaja: „Ma tõesti ei mäleta, kas seisime Pärnu maanteel või olime juba ära keeranud.“
K: „Kui kaua te autoga paigal seisite?“
V: „Oi, see oli vähe aega, aga ma ei tea, sest ma ei tea, millal me hakkasime edasi liikuma – see kõik oleks nagu unes juhtunud. Autojuht ütleb ka, et me ei vestelnud pärast seda üldse. Inimesed pärast ütlesid, et ma olin imeliku näoga, ei rääkinud mitte midagi. Piima kogusime ikka kokku ja õhtul tegin aruande ka ära, aga töö ei istunud kuidagi, rehkendamine läks pidevalt valesti.“
K: „Kui suured olendid olid?“
V: „Ei oska öelda. Suured nad küll ei olnud. Mul on meelde jäänud, et käed olid pikemad kui tavalisel inimesel.“
K: „Riietus?“
V: „Ei. Mul on selline tunne, et nagu robotid. See tundus esimesel pilgul nii, aga ega ma ei tea, sest pärast ma ei mäleta enam midagi.“
K: „Aga see tünn? Kui suur see oli?“
V: „See oli nendest kõrgem. Minu meelest esialgu tundus väga suur olevat.“
K: „Hilisem enesetunne?“
V: „Ei ütleks, et midagi erilist. Ei tea, nagu unes käisin ringi. Töö tegin ju ikkagi ära. Peavalusid mul ei olnud ja pole praegugi, võib-olla nüüd tulevad – pinnitakse nii hirmsasti.“
K: „Kas järgmisel ööl magasite rahulikult? Unenäod?“
V: „Ei, unes ma küll ei näinud. Ma just kartsin, et võib-olla nüüd näen unes. Ainult ärkasin hästi tihti ja vaatasin kella.“
Toomas Vendel rääkis meile nii: „Hakkasime Haimre peale ära keerama ja … korraga tõmbasin teisele poole. Alguses ei näinud üldse mitte midagi ja siis järsku nägin, et midagi läigib ees. Alt oli kõik helesinine. Jätsin auto seisma, lülitasin mootori välja ja hakkasin vaatama, mis see on. Ma ei mõelnud mitte midagi ja siis järsku tulid kaks inimest sealt seest välja. Lükkasin ukse kohe risti lahti ja hakkasin ukse ja kabiini vahelt vaatama. Nad jäid umbes kolm meetrit autost eemal seisma. Tünn oli kümmekond meetrit eemal. Nad tegid imelikku häält ja olid enamvähem kõrvuti. Nad olid umbes meeter viiskümmend pikad. Käed olid pikad, põlvini või veelgi enam. Nägusid ei olnud näha. Nad olid ka üleni läikivas, sama karva nagu tünn, sellist läikiva hõbeda karva.“
K: „Kuidas nad ilmusid?“
V: „Kui nad sealt välja tulid, ma ei näinud üldse, kustkohast. Täna ma mõtlesin, et võib-olla sellepärast ei näinud, et nad olid raketi kesta moodi. Ust, akent või luuki polnud näha.“
K: „Kas sõitsite teepeenrale või jäite keset teed?“
V: „Ei, mul oli igalt poolt võimalus mööda sõita. Pärnu maanteelt olin ära keeranud, aga kohe pärast seda jäin ka seisma.“
K: „Kuidas rakett välja nägi?“
V. „Nagu silotorn. Alumist osa ei näinud, kõik oli helesinine. Kas see oli vastu maad või oli vahe ka vahel, seda ma ei tea. Kogu see kera sätendas, nagu oleks läikima nühitud. Kõrgus oli 3,5–4 meetrit.“
K: „Kuidas need olendid välja nägid?“
V: „Pead nagu eraldi polnud, ülemine osa oli kumer. Käed olid allapoole põlvi. Ka jalad olid sama jämedad kui meil. Riietus metalli värvi. Detaile ei mäleta, ei mäleta, mis jalas oli. Varje ei näinud.“
K: „Mida nad tegid?“
V: „Nad vehkisid kätega. Ei oska öelda, kuidas. Nagu oleks näidanud sinna, selle tünni peale. Seletasid nagu omavahel.“
K: „Kas nad teie poole pöördusid?“
V: „Sellist liigutust ei olnud, et oleks mind välja kutsunud. Omavahel näitasid küll sinna raketi peale.“
K: „Mida veel märkasite?“
V: „Sisse läksid nad ka mittekusagilt. Kõndisid nagu päris. Ma vaatasin neid, nagu oleks hüpnoosi all olnud, ei tea, mida ma vaatasin, lihtsalt vaatasin ja oligi kõik.“
K: „Kas olendid rääkisid omavahel?“
V: „Hakkasid rääkima. Algul tulid, siis oli korraga kuulda mingi imelik häälitsus, see meenutas kriginat või midagi sellist. Olen proovinud kuidagi seda teha, aga ei tule välja. Kas nad rääkisid omavahel või minuga, seda ma ei tea.“
K: „Kuidas rakett kadus?“
V: „Nad pöörasid ringi nagu inimene ikka, läksid ja läksid ning kadusidki. Siis läks see sinine valgus suuremaks, käis sahin ja seejärel pani niisuguse kiirendusega minema, et … Mingit leeki alt ei tulnud ega jutte järele ei jäänud. Hetke pärast oli ainult täht taevas näha. Tõmbasin ukse kinni ja sõitsime edasi. Poole ringi peal tuli suur huvi ja küsisin Lainelt, mis asi see nüüd oli. Masin läks kergesti käima.“
K: „Kas hirmu ka tundsite?“
V: „Kui nad ära läksid, siis oli selg märg. Hirmutunnet polnud aga sugugi. Ma ei tea üldse, mis asja ma sel ajal mõtlesin. Lihtsalt vaatasin nagu mingit imeasja. Tulid, olid ja läksid … Mul on see kõik veel praegugi silme ees.“
Haimre teeristil ei esinenud foonist erinevat radioaktiivsust. Magnetomeetrilise mõõtmise tegi kaks nädalat hiljem Tomski polütehnilise instituudi mõõtegrupp geofüüsik Salnikovi juhtimisel. Nõrgad erinevused foonilistest näitajatest olid kohas, mida Toomas Vendel oli osutanud ja mille biolokatsiooni operaator registreeris kohe. Tee asfaltkattel polnud mehaanilisest või termilisest kahjustusest mingeid ilmseid jälgi.
Olime jõudnud Märjamaalt Viitnale järgmist juhtumit uurima, kui lugesime ajalehest Väino Raskasovi järgmisi sõnu: „Rapla rajoon ja eriti Märjamaa kant on ilmselt tundmatute lendavate objektide erilise huvi osaliseks saanud. Me ei pööraks asjale sellist tähelepanu, kui kõigega ei kaasneks inimesesarnaste olenditega kohtumine.“
Haimres on esimesest sündmuskohast – Pärnu maantee 69. kilomeetri viidast – teiseni umbes 800 meetrit. Peateelt kõrval vanas mõisapargis, mille servas on lehmalaudad, hargnes 4. oktoobri õhtul hulk uusi sündmusi. Lüpsja Heldur Smirnov nägi kella seitsme ajal laudast väljudes pargipuude kohal kohakuti asetsevaid viie-kuuemeetrise läbimõõduga rohekassiniseid helendavaid rõngaid. Tema kutse peale tulid ka kaaslased nähtust uurima. Rõngad tihenesid pimestavaks tuleks. Kui mees kiirustas koju auto järele, et asja lähemalt uurima minna, kõlas tume müts ja valge tulekera sööstis taevasse.
Naaberfarmi lüpsja Maire Tamm oli peaaegu samal ajal teel koju. Haimre pargis seisid korraga ta ees kaks helenduvat, läikiva kattega kuni poolteisemeetrist inimesesarnast olevust. Üks neist tõstis käe ja kostis kumisev võõras hääl: „Teist saab uus inimene!“ Surmahirmus naine vehkis eitades käega ja püüdis põgeneda. Koduni läbitud 70 meetrit ja selle üksikasjad on mälust pühitud. Ehmunud noorik tõlgendas tõstetud kätt kui kaasakutset.
Hiljem ringlusesse ilmunud külajutt, et asjasse on segatud Valtu kooli poisid, nõudis meilt kontraversiooni kontrollimist. Välja pandud kõrvad ei ole aga tänaseni suutnud neid poisse leida. Samal ajal ei lähe aga Smirnovi vaatlus poiste tempude skeemi. Pärastpoole samast piirkonnast kogutud lisateated annavad meile veendumuse, et 1988. aasta sügisel esines Märjamaa ümbruses intensiivne anomaalsete keskkonnanähtuste laine.
Allikas: Igor Volke „Täiendatud ufopäevikud“, kirjastus Pilgrim
