Juhtimine ja vaimsus

Arutleme teemal, kas vaimne tervis on vaimsus või on vaimsus midagi muud? Jõuame järelduseni, et juhtimine juhtimiseta on ratsionaalne endaga tegelemise tegevus, mille abil on võimalik kujundada just selline töökultuur, mida organisatsioonis väärtustad.
Vaimsus ei ole usku pööramine, vaid Maslow vajaduste hierarhias kõrgeim aste – teiste eneseteostusele kaasa aitamine, mis võikski olla juhtide peamine ülesanne. Intelligentsus võtab vähe ruumi ja pseudo vaimsus võtab liiga palju ruumi.
Vaimsus on tunnete tasand, mida ärimaailmas alahindame, kuigi inimene on mõlemad – ratsionaalsus ja tunded. Iseenda teostamine ei pruugi olla karjäär kui oleme ise end sinna ära kaotanud. Räägime kiirustamisest ning kuidas sisepoliitilisust organisatsioonides lõpetada ja rahuldada nii enda vajadust kui organisatsiooni vaimsust. Räägime uskumustest, inimeste kaasamisest, võimustamisest, mitte delegeerimisest, otsustamisest ning sellest kuidas vaimsus on täiesti ratsionaalne tegevus. Miks vaimsed teemad meid juhtidena närvi ajavad ja miks tekib viha ja hirm? Kas mõtlemine ja tundmine, on vaimne tegevus või füüsiline?